Rahvusvaheline terminoloogiakonverents
"Eesti oskuskeel 2003"

Nimed ja terminid

Peeter Päll
Eesti Keele Instituut

Viimasel ajal võib üha enam täheldada seda, et nimede ja terminite vahel olnud piir hakkab ähmastuma; õigemi seda, et nimed hakkavad üle võtma seni traditsiooniliselt terminitele omaseks peetud funktsioone. Siin ei pruugi näiteks tuua mitte ainult Eesti geoloogide soovi hakata stratigraafia termineid käsitama nimedena, vaid seda tuleb ette just valdkondades, kus käib tihe ülemaailmne kommunikatsioon, nt ka arvutialal. On võimalik, et piiri nime ja termini vahel pole selgelt kunagi olnud. Selleks, et piiri tõmmata, peaksid olema nime ja termini definitsioonid, ent vähemalt nimede osas üldtunnustatud määratlus puudub.

Nime defineerimisega on tegelnud nii filosoofid, loogikud kui ka lingvistid ning iga rühm on saanud erinevaid tulemusi. Põhiprobleemiks on peetud seda, kas nimel on tähendust või mitte; on neid, kes väidavad, et nimel pole tähendust, ja on neid, kes ütlevad, et nimel on lõpmata rikas sisu.

Kõige ratsionaalsem tundub nime defineerimine funktsiooni alusel. Nimi on keelend, mille ülesandeks on ökonoomselt eristada üht üksikobjekti teiste samaliigiliste hulgast, näiteks üht inimest paljude hulgast, mida keele tavavahenditega (kirjeldavate fraasidega vms) teha ei saa või oleks liiga kohmakas. Tegemist on sildistamisega, mille oluline tunnus on ka sildistamise protseduur ise, st nimepaneku akt. Nimi on meelevaldne, sageli selline, mis "ei tähenda seda, mida ta tähendab" (Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri). Nime võib käsitada metafoorina, mis parimal juhul vihjab oma objekti sisule, kuid ei kirjelda seda. Otsesõnu kirjeldavad nimed muutuvad juba halliks tsooniks nimede ja mittenimede vahel, mida kajastab ka ortograafiaebalus (päevaleht ~ Päevaleht?, tagaküla ~ Tagaküla?). Nimel on aadressifunktsioon, st nimi identifitseerib ühemõtteliselt ühe kindla objekti.

Mida on kõigel sellel pistmist terminite e oskussõnadega, mis on küll eriliik, kuid siiski liik apellatiive? Võrreldes terminiga on nimel mitmeid omadusi, mis üleilmastuvas majanduses tunduvad eelisena.

  1. Nimed on põhimõtteliselt tõlkimatud ning on enam-vähem samal kujul kasutatavad ja äratuntavad mitme eri keele tekstides.

  2. Nimele esitatakse vähem nõudmisi kui tavasõnale (sh oskussõnale): ta võib eirata üldkehtivaid ortograafiareegleid (me kasutame võõrnimesid, ilma et need tarvitseksid olla kooskõlas meie õigekirjareeglitega); võib olla tegemist täiesti suvalise häälikujadaga (nn fantaasianimed) jne. Valitud nime arvustamine on keerulisem kui termini arvustamine.

  3. Kui sõna ehk apellatiiv kuulub keelde ja kuulub seega kogu ühiskonnale, siis nime saab n-ö erastada, seda kellegi ainuõiguseks kuulutada - nimepanekut lastele, kohtadele, kaupadele jne on ühiskonnas pikka aega olnud tavaks reguleerida.

Nimi ei ole mitte ainus termini konkurent; samas funktsioonis kasutatakse ka lühendeid ja numbreid. Numbrid on keelest sõltumatud, ka lühendite puhul eeldatakse sageli nende säilimist keelekontekstist olenemata. Nime eelis lühendi ja numbri ees on tema parem meeldejäetavus. Numbri eelis on tema kasutamise lihtsus. Kui inimesele antaks ülesanne "ristida" mingi valdkonna objektid, siis võib ülimalt lihtsustades öelda, et kui on aega tegelda nende objektide sisu selgitamise ja defineerimisega, siis kasutatakse termineid; kui aega ei ole, aga on tarvis viidata üksikobjektidele, siis pannakse nimed; ning kui aega ei ole ja fantaasiat samuti, siis objektid nummerdatakse.

Seega ei ole nimede ja terminite vahel teravat piiri, nii nagu seda ei ole nimede ja mittenimede vahel. Pidevalt on nähtusi, mis on teel nimest sõnaks (Coca-Cola > koola) ehk muutuvad üksikobjekti tähistavast keelendist (nimest) üldistuseks (apellatiiviks), ning on neid sõnu, mis on saamas nimeks (nn terminnimest, nt nõmm, arenevad kohanimed, nt Nõmme; muide on enamik nimesid pärit mingist apellatiivist).

Nimede jätkuv pealetung ülemaailmses kommunikatsioonis peaks tegelikult tõsiseid keelekorraldajaid panema muretsema, kuivõrd selle kaudu muudetakse kogu keele üldpilti, ilma et teadlike reeglite abil õnnestuks keele arengut enam suunata. Juba nüüd võib täheldada mitmesuguseid nähtusi seoses nimedega (nt nimede "käändumatus" täiendina), mis mõjutavad eesti keele tulevast morfoloogiat, õigekirja jne.

 

 

Tagasi les