Rahvusvaheline terminoloogiakonverents
"Eesti oskuskeel 2003"
Terminid leksikaalse ja grammatilise keelendina
Krista Kerge
Tallinna Pedagoogikaülikool
Minimaalsete näidetega võetakse kõne alla järgmised allteemad:
-
Keelekasutuse valdkond kui keelte kokkupuuteala. Kuivõrd oskusteave on rahvusvaheline, siis ammutab asjatundmus teavet mitmest loomulikust keelest. Selles plaanis toimivad mitu keelt ühes tähendusruumis, hõivates sellest suurema või väiksema osa. Kuidas seda teadmisruumi liigendatakse ja kuidas selles liigutakse, sõltub nähtavasti mitmest tegurist. Termin on selles ruumis ennekõike mõiste, sisuline kategooria ühendamas kimpu tähendustunnuseid, millel on ühine denotaat. On täiesti võimalik, et teda ei sõnastata, vaid uuritakse ja/või teostatakse, näiteks ehitatakse midagi või istutatakse mingisuguseid geene, rakendades rida teadmisi, millel konkreetses keelekeskkonnas eksplitsiitne tähistaja puudub. Avastuse puhul pole välistatud, et keeleline tähistaja üldse puudub, täie tõenäosusega hõlmab iga potentsiaalne tähistaja aga uue tähendustunnuste kombinatsiooni.
-
Terminoloogia kui keelenähtus. Niipea, kui tekib tarve konkreetse loomuliku keele keskkonnas teadmist edastada, tuleb mängu keeleline kommunikatsioon koos oma atribuutidega, suhtluspartnerite ja tekstiga. Termin muutub konkreetse keele mõisteks, avaldudes kui keelemärk oma tähendus- ja tähistusküljega. Ühe keele aspektist on termin seega keelend. Tema sisuline ulatus, seosevõrk ja liigendatus ala tähendusruumis sõltub tekstimoodustuse eesmärgist (tekst on oma moodustuse kontekstis alati vaid üks atribuut mitmest) ja tähistusviis keele süsteemist. Tähtsustub see, kui mahukat osa valdkonna tähendusruumist hõlmab konkreetne keel: see määrab tekstides diskursi eksplitseerimise laadi ja suuresti ka info kodeerimise võimalused. Tähistusviise on igal mõistel potentsiaalselt kummatigi palju.
-
Terminisuhted keelte vahel ja keeleomasena. Millist tahes oskusvaldkonda võib näha keelsuse aspektist ambivalentsena, kuid keele kirjelduses seesugune ambivalentsus kaob. Mõiste võib olla ühine, kuid mitme tähistajaga iga keel teda hõlmata suudab, see on juba keele kui kognitiivse süsteemi avalduse küsimus. Harva saavad kaks keelt hõlmata tähendusruumi ühesuguses mahus ja sarnasel viisil. Leksikaalgrammatilised võimalused lubavad konkreetsete keelte abil realiseerida pigem mõistevõrgustikku kui üks-üheselt suhestada eri keelte tähistajaid. Niipea kui tuua keelde üks termin, aktiveeritakse terve rida temaga seostuvaid mõisteid ja tuleb mängu keele kui tunnetussüsteemiga võimalike (normsete) tähistusviiside eripära.
-
Eesti terminid leksikaalsest ja grammatilisest vaatepunktist. Leksikaalne üksus (olgu sõna või väljend) on abstraktne üksus, mis realiseerub grammatilisel kujul. Teisalt määrab keel kui tunnetusvahend ka metafoorsuse normi ja keele tekstuaalne funktsioon toob kaasa tekstinormid. Termini puhul tähendab see automaatselt keele normsete tähistusvõimaluste ja -laadi arvestamist.
Sellise arutlusviisi juures tundub, et termini olemust sisu või vormi primaarsuse järgi sõnastada on küsimus sellest, kas uurimisobjekt on keelte suhted või üks keel. Keeltevahelises ruumis on termin küll mõiste, kuid ta on mõtteline üksus, tähendusruumi otstarbekas hõlme, mis lubab mõelda, kuid ei luba rääkida. Keeleomasena on termin suvaline keeleomane märk, mille puhul sisu ja vormi lahutada ei ole võimalik. Seejuures on sisu avaldus diskursisõltlik, mis jätab mulje sisu primaarsusest. Küsimus taandub sellele, kas võtta terminit keele- või tunnetussüsteemi elemendina.